Tuesday, April 12, 2016

teisipäev

Täna oli selline tunne, et teeks kohe mitu asja ja korraga.
Nagu enamasti, ma ei varu enesele piisavalt aega ja siis läheb lõpp väga kiireks. Kuid pean ka mainima, et need roogade valmistamise ajad, mis retsepti juurde on märgitud, et ühe toiduga läheb nii ja nii palju aega, minu puhul paika ei pea. Mul läheb ikka kauem aega.
Kuid.
Alustasin koogi tegemisest. Täna oli minu retseptivihikus kook nimega Rosinakook.
Vaja läks:
200g margariini
1 klaas suhkur ( mulle ei meeldi sellised ebamäärased kogused.. klaas on ebamäärane)
3 muna
1 klaas jahu ( 1 klaas!!)
3 slp kartulijahu ( ma ei tea, mis see on. otsisin jahu riiulilt, ei leidnud. seega- seda mul polnud)
1tl küpsetuspulber
1tl vanillisuhkur
1tl kardemoni ( taas mul polnud. miks ei ostnud.. hea küsimus).
2 peotäit rosinaid ( panin tunde järgi)
2 spl rõõska koort/piima ( otsustasin piima kasuks, kuna see oli kodus olemas. koguse panin taas umbes)
hakitud pähklid ( ma panin Pähklinäpp, röstitud maapähklid karamellis ja midagi ma purustama ei hakanud)
tuhksuhkur
Edasi tuleb taas täielik segadus. Nimelt ma olen kirjutanud vihikusse, et vahusta margariin suhkruga. Lisa vahustades munad, küpsetusp, jahu, ülejäänud kraam. 175 kraadi u 45 min.
ja kõik. Täpselt selline tekst mul vihikus ongi...
Mäletan, et ema rääkis, et küpsetuspulber tuleb jahuga enne eraldi segada ja siis alles toidule lisada. Nii ma siis tegin. Ülejäänu tegin tunde järgi.
Panin ahju, hoidsin u 40 minutit. Lõhn on küll hea. Välja näeb ka ok ja sain ta vormist ilusti kätte ka. Ning siis lasin jahtuda kuna aega on. Ega seal midagi väga viltu minna ei saa, mulle näib. Kuna seal nagu pole miskit sellist.. aga mine sa tea.
Siis samal ajal tegin taas Tartu Milli vannavahtu. Kuna mu mees selle ostis ja perele see maitses, siis miks ka mitte. Las söövad. Terviseks. Seekord sai ilusti vahustatud ka seda, mitte nagu siis mõned nädalad tagasi.
Ja mu juhtus õnnetus ka! Mul pole iial nõnda koba käsi olnud. Nimelt, kui hakkasin taignale jahu lisama, siis käsi muutus nõrgaks ja kogu põrand oli jahuga koos! ( Kogu on liialdus, kuid sinna kanti). Kuna meil on mustad põrandaplaadid, on iga kübe kohe näha ka... olin nii õnnetu. See on mul tavaline, et töötasaoind on sodi täis. Aga, et põrandale.. ehh.. võtsin tolmuimeja ja imesin. Pesin käed ja kokkasin edasi.
Ja siis viimaks tegin kokaraamatust Pereköögi kokaraamat kartuli-hakkliharulli.
Keetsin kartulid. Alguses panin nad liiga väiksesse potti, siis pidin ümber suuremasse tõstma. Samal ajal, kui kartul kees, segasin kokku hakklihasegu, mis sinna kartuli-hakkliharulli vaja läheb.
Siis loen: riivi kartul... eii! Mul pole aega oodata millal kartul jahtub. Kuidas nad saavad panna valmistamise aja 20 minutit pluss tund aega ahjus. Kartul keeb juba 20 minutit ( vist) ja kui veel peaks jahtuma..nõnda ma siis tõstsin neid tuliseid kartuleid noa otsaga lõikelauale ja proovisin neid hakkida. Nõnda, et ise ma kartulist kinni ei hoidnud, liigutasin vaid nuga. Edasine käik nägi ette riivitud kartuli segamist sulatatud või ja peterselliga. Mõtlesin.. sulatatud või... hm.. mul on küll võid aga ma ostsin ju koogi tegemiseks margariini, mida me nagunii niisama ei söö. Panen siis äkki selle. Mis ikka võib juhtuda. Soola ja pipart panin ka, nagu retsept ette nägi ning segasin kõik kokku. Muna ka. Nende tuliste kartulite hulgas sulas ka margariin. Olin ise nii uhke, nagu ma oleksin sellele retseptile ära teinud.. njah. Vaatasin, et see kartulisegu hakkab kartulipudru ilmet võtma. Aga see tundus olevat ka ok, kuna edasi pidin laotama kogu kartulisegu küpsetuspaberile ja sinna peale asetama hakklihasegu. Keerasin rulli ja ahju. 200 kraadi u 45 minutit. Nüüd ma siis ootan.
Endal mul on juba kõht täis, kuna sõin ära viimased porgandikoogid, mis eile tegin, kuid kuna pere on iga hetk tulemas, tahaks kuulda, mis nad sellest arvavad. Kas tuli välja ka.
MM!! Süüa on ikka tore teha :)

Ütleme nii, et kook oli kena, noa külge kinni ei jäänud aga maitselt tavaline sai. Uuesti ei teeks.
Märge vihikusse retsepti juurde: ei midagi erilist!
Hakklihasöök oli ka ilusti valmis saanud. Küll aga küpsetuspaberit ümber võttes ta natuke lagunes, aga siis oli kohe näha ka, et liha ei ole toores. Ma usun, et täitsa asjalik ja toitev. Panin peale ka veidi hapukoort ning juustu.



No comments:

Post a Comment